L, 6.03.2021
Nike

Vangi naine hädas: nüüd juba peavad sõbrad appi tulema, et purke avada ja asju tassida

FOTO: Shutterstock

Ma pole sedasorti naine kunagi olnud, kellele mehed muul viisil kui et sõbra eesmärgil, tähelepanu pööraksid. Ma ei ole seda isegi oodanud ega lootnud, sest ma olen ise tohutult valiv ja ma ei oska sedasorti tähelepanuga midagi peale hakatagi. Mitte, et ma ülemääraselt enesekindel olen, kindlasti mitte. Või noh, mis ma nüüd luiskan, tuleb tõele au anda ja tunnistada, et enesekindlus on see üks asi, mis mul viimaste aastatega ainult tõusujoones on liikunud, kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui ma lasteaias käisin, sai poistega rohkem mängitud kui tüdrukutega. Tüdrukutega on alati mingi jant. Küll tahab üks olla printsess ja teine olla printsess… Ürita siis selgeks teha, et kumb neist tähtsam või kõvem mutt on ja trooni rohkem väärib. Ja kõik see kraaksumine ja nutmine, kui tekkis hirm, et üks või teine oma troonilt kukutatakse.

Ei tea, kas need printsessid tulevad perest, kus laste jaoks on koguaeg aega ja tähelepanu? Minul seda ei olnud. Mamps käis kahel kohal tööl ja paps, noh… Papsi polnud tükk aega üldse pildis. Niisiis ma pidin oma asjadega ikka ise hakkama saama ja kätel ei kandnud mind keegi. Sellegipoolest, ega mu lapsepõlv halb ei olnud. Vist. Pole kellegagi võrrelda, kas peakski?