KÜLMAVÄRINAD ⟩ Tallinna voorimehe ehmatus: klient läks surnuaiale surnud pruuti närima

Vanast Kopli surnuaiast on suisa mitu lugu – tundub, et tegemist oli omal ajal üsna põneva kohaga, mis inimeste meeli ärevil hoidis. Paraku hävitati 1774. aastal rajatud Kopli surnuaed 1951. aastal ning nüüd asub seal Kopli kalmistupark.

Omal ajal vestsid Kopli «vaimudemaa» saladuslikest külastajatest palju huvitavaid lugusid Tallinna voorimehed. Neil aegadel, mil voni tiitel oli kullast kallim, tuli voorimeestel sageli sõidutada surnuaiale suursuguseid leinajaid, kes hästi voorimehe setuka vaeva tasusid.

Üks Tallinna voorimees, kes 1931. aastaks juba oli oma kaeramootori maha müünud ja troska esiratastest hoopis kärule rattad teinud, jutustas Uudislehe ajakirjanikule ühe väga ebahariliku loo, mis Kopli kalmistuga seotud.

«Sinna on ikka tagasi aastaid paarkümmend. Ühel vihmasel sügisõhtul tuleb Raatuse platsil mulle peale uhke saks ja käsutab: «Lase Kopli surnuaiale, aga kähku?»

«Mis härra sinna... nüüd vastu ööd? Või kuulsin ma valesti — ikka Koplisse, surnuaiale?»

«Jah, sinna. Ära venita, muidu võtan teise. Säh, siin on sulle viis rubla ette! Aga nüüd — lase käia!»

No, mis ma enam, kuulasin, muudkui setukale säru ja padavai Koplisse. Ise mõtlen kogu tee, mäherdune isand see võib olla, kes sõidab öösel vaimude aeda? Natukene iseäralik tunne hakkas kui kuulsin, et härra nuuksub troskas. Võibolla kuulsin valesti, arvasin endamisi. Surnuaia väravas kargas saks kähku maha.

Vaatan nüüd terasemalt: mees peenelt riides, kaapkübar peas ja silmad läigivad nutuselt. «Oodake siin,» ütleb ta. «Keelan teid mulle järele tulemast. Saate aru: mitte sammugi sissepoole surnuaeda.»

«Miks ma aru ei peaks saama,» ütlen, «saan küll aru, et hobuse juurest ei tohi ära minna.»

Ümberringi on pime, tuul raputab puid ja vihma sajab endiselt. Ootan pisut aega, siis saab minust jagu uudishimu. Tunnen juba oma hobust, ega ta kuhugi si lähe, muudkui nohiseb ja liigutab märgi kõrvu. Vaatan: ühe kabeli aknast hakkab paistma valgus. Sinna ta läkski, pärgel, mis ta seal teeb, mõtlen. Hiilin siis surnuaeda kabeli akna taha ja vaatan sisse.

Lahtises puusärgis lamab ilus naisterahvas nagu ingel. Minu sõitja on kummardunud surnukeha üle ja suudleb ja musutab selle nägu, rinda ja käsi. Oigab vahetevahel ja taob omale rusikatega pähe.

Siis hakkab naise surnukehal riideid ümbert ära rebima. Siis suudleb jälle paljast laipa mitukümmend korda ja ma lõpuks ma ei saa arugi, kas ta suudleb teda või pureb hammastega.

«Hullumeelne!» mõtlen kohkudes ja panen padavai jooksu värava poole. Vaimusid ma ei karda, aga nõrgameelsete armastajatega ei taha ma kunagi tegemist teha. Hobune seisab rahulikult tee peal, kargan pukki, haaran ohjad, piitsa ja kuulen selja tagant häält: «Lase uude ilma!»

Nüüd ehmatasin kangeks. Millal ta juba peale jõudis? Ja uude ilma, teise ilma tahab sõita, kas pole see hullumeelse jutt! Andsin hobusele säru, tahtsin rutem inimeste keskele jõuda ja siis teiste abiga sellest nõrgameelsest jagu saada. See öine sõit läbi vihma ja pori on jäänud mulle eluks ajaks meelde. Siis uskusin juba peaaegu, et minu sõitja on vanakurjaga ühenduses.

Lõpuks jõudsin ühe linnavahi juure, peatusin ja ütlesin: «Härra kardavoi, mul on hull mees troskas. Käis surnuaial surnut närimas ja nüüd pean teda sõitma teise maailma.»

Nüüd näen, et troskas istub hoopis teine mees, kes tuleb maha ja ütleb vihaselt: «Paarimees on ise hull või joobnud! Ta tühi troska oli Kopli surnuaia ees. Istusin sisse ja kui ta otsekui pöörane surnuaiast välja jookseb, käsen teda sõita Uude Maailma. Ta hakkab hobust vemmeldama kui meeletu. Uurige järele, härra kardavoi, mis ta seal surnute rahupaigas tegi.»

Tõmbasin hobusele piitsa ja nii pääsesin tervest sellest kremplist. Muidu hakka veel vastutama selle eest, mida see saladuslik mees surnuaia hauakabelis tegi...»