AJALOONAINE ⟩ Palju valusaid kaotusi üle elanud unustatud kirjanik Elisabeth Aspe teadis, et eluõnne ei maksagi otsida
Elisabeth Aspe puhul on tegemist 19. sajandi lõpu Eesti naiskirjanikuga, kes tegelikult sel ajal üldse tuntud ei olnud. Teadmine jõudis kohale alles pärast seda, kui 1910. aastal tema jutustused raamatuna välja anti ja Mihkel Kampmaa oma «Kirjanduse peajoontes» temale tähelepanu juhtis. Eesti Vabariigi ajal hakati Elisabeth Aspele isegi Kultuurkapitalist toetust maksma, mille üle ta ei suutnud ära imestada, sest naine polnud ennast kunagi kirjanikuks pidanud.
Olgu selle tunnistuseks või väljavõte Elisabeth Aspe kirjast oma tütrele 2. veebruaril 1914: «Paar viimast päeva on mul hirmus huvitavat lugemisematerjali. Ostsin omale nimelt neljapäeval linnas käies Kampmanni «Eesti kirjanduseloo peajooned». Ning ainult sellepärast, et ka mu oma biograafia sees seisab. Pikalt ja laialt jutustatakse seal minu kirjanduslikust tegevusest. Suuremalt jaolt olen selleks küll ise materjali andnud, aga väga kena on, mis arvustaja mu juttudest välja on lugenud. Säherdune arvustus on õieti palju toredam lugeda kui jutud ise, mida ma endisel ajal päris ilmasüütalt välja mõtlesin ja õieti vähese tööga paberisse panin.»