L, 6.03.2021
Nike

Aleksandr Popov: mägi on olemas, asi meilgi sinna tõrvikutega ronida!

Aleksandr Popov

FOTO: Höije Nuuter

Kui kaabud eelmiste riigikogu valimiste eel ähvardasid, et parlamenti mitte pääsemise korral ootavad meid ees tänavarahutused, kus «pettunud» valijad oma tahet avaldavad, ma naersin. Mitte sellepärast, et tänavarahutused oleks midagi humoorikat – mäletan tänaseni nii pronksiööle eelnenud pinget kui ka selle järelmit.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma naersin sellepärast, et toona ma veel hoidsin kinni viimasest lootusekiirest, et vaatamata arengutele poliitilistes eelistustes on meie riigi elanikkond siiski piisavalt tasakaalukas ja adekvaatne, et sellist tühja lori ignoreerida. Viimaste aastate arengute valguses on toonane lootusekiir aga paraku kustunud.

Viimastel nädalatel taas kirgi kütma hakanud tants rahvahääletuse ümber on mind korduvalt mõtteis tagasi viinud pronksiöö-eelsesse aega. Ma juba suisa ootan, et varsti hakkavad taas tänavatele kogunema rahvasalgad, kes möödujatelt uurivad, mida nad sellest küsimusest arvavad. Ja kui arvad valesti või suisa üldse mitte, siis saad tõreda epistli osaliseks. Sedakorda on muidugi olukord selle võrra lihtsam, et erinevalt monumendi asukohavahetusele eelnenud tsirkusest on sedakorda ehk lootust adekvaatsemale kriisikommunikatsioonile kui toona, aga vaadates, kui tugevat tööd on seni pandeemiaennetusealase info jagamisel tehtud, siis lubage naerda.