KÜLMAVÄRINAD ⟩ Soome lavastaar Urho Somersalmi tappis oma naise pensionikingituseks saadud kirvega

Urho Somersalmi sündis 23. septembril 1888. Kuni oma surmani 1962. aastal oli tal pikaajaline teatri- ja filminäitleja karjäär. Ta töötas pool sajandit Soome rahvusteatris. 1948. aastal auhinnati teda soome aumedaliga.

Somersalmi filmikarjäär algas tummfilmiga «Sylvi» (1913), sealt edasi mängis ta mitmeid südametemurdja- ja kangelasrolle. Tema viimaseks filmirolliks jäi ülesastumine kurikuulsas värvi- ja laiekraanfilmis «Sampo» (1959). See valmis koostöös NLiiduga ja Somersalmi mängis Väinamökit.

Aastal 1912 abiellus Urho näitleja Aili Rosvalliga. Rosvall oli samuti teenekas rahvusteatri näitleja, kelle kontole kogunes elu jooksul enam kui 200 rolli. Ta mängis mitmeid William Shakespeare'i kangelannasid.

Tagasihoidlik perekond

Aili ja Urho naabruses elanud inimene meenutab: «Aili oli väga sõbralik ja õnnelik. Ta käis iga päev kodupoes ja alati tervitas meid, noori, sõbralikult ja uuris, kuidas meil koolis läheb.» Urho olevat olnud aga vastupidine – hoidis omaette ning tervituse asemel pomises midagi vastuseks. «Tundus, nagu tal oleks isegi eraelus kanda teatriroll,» ütleb endine naaber.

Somersalmi läks rahvusteatrist pensionile aastal 1956, selle puhul kinkis Soome näitlejateühing mehele kirve. Nimelt oli neil suvekodu ja kirvega oleks seal hea olnud puid teha. Sel ajal oli kombeks paljudel näitlejatel ka vanaduspõlves rolle edasi teha, kuid Urho seda ei teinud. Viimaseks rolliks jäigi ülesastumine filmis «Sampo».

Saatuslik kevadpäev

Aili ja Urho elasid aadressil Tunturinkatu 17. 12. aprillil 1962 oli maja ette kogunenud paras rahvahulk – midagi oli juhtunud. Majast kanti välja surnukeha. Ajakirjanik Jaakko Ojanne kirjutas Töölöläineni ajalehes 2013. aastal vaatepildist, mis uurijatele oli korteris avanenud.

«Proua Aili puhkas diivanil teki all, tal olid ikka veel ees prillid ja käes ajaleht, justkui oleks ta uinunud. Aili oli rahulik ja paistis, et teda oli rünnak üllatanud. Paistis, nagu ta magaks. Tal oli otsa ees kirvehaav ning rinnus kaks noahaava. Nuga, millega teda oli pussitatud, oli pandud hoolikalt koridorilauale. Urho oli lõpetanud enda elu, puues end rihmaga vesikloseti külge.»

Polnud ühtegi jälge tülist ega vastuhakust, ka veri oli vaevumärgatav. Uurijad spekuleerisid, et juhtunu põhjuseks oli Urho pikaajaline depressioon ja psühhootiline kokkuvarisemine. Rahvusteatris on aga nähtud korduvalt Urho kummitust, kes hulgub mööda teatrikoridore, kirves peos.

Allikad: Wikipedia, Iltalehti, Murho.info, Helsinkin Sanomat