Meikar Paul Holmberg toetab Martat: mind geimehena on aastasadu «haigeks» tituleeritud

Minu kallis Marta Laan on risti löödud ning sunnitud lausa oma töökohast loobuma, nagu oleks tegu riigijuhi ametiga.

Tahate, ma räägin teile ühe väikese loo. Ma saan aru, et kui kellelgi on pärilikud haigused ja muu säärane, siis selle üle nalja visata on õhkõrn piir. Ka minu emal oli tõsine psoriaas ja ma ei kujuta ette, millal see ka minul välja võib lüüa. Sellegipoolest, mõtleva inimesena saan ju aru, et tegu oli paroodiaga.

Küll aga võin rääkida teisel teemal. Mind on geimehena «haigeks» tituleeritud läbi sajandite ja oma 32 aasta jooksul pole olemas päeva, mil ma kuskil ei näe mõnd «enesekindlat» cis-meest (või -naist) otsustamas, et tema ego on olulisem ja ta teeb mõne «vägeva» nalja, et oma sõprade ees kõva tüüp olla.

Mind kui geimeest on alandatud riigikogu suures saalis. Kui sa seda ei mäleta, siis las ma tuletan sulle seda nimesid nimetamata meelde.

Seksuaalvähemusi on võrreldud sillaga abielluda soovijatega, haigete creep'idega jne. Keegi aga ei räägi sellest, kuidas me võiks selle tõttu ka vähem makse maksta – pooled õigused, pooled maksud, või mis?

Ma näen suht karmi s*tta iga jumala päev, kas see paneb mind siis kohe räigelt laamendama?

See on minu töö iseendas selgusele jõuda, kus lõpeb nali ja kus algab tõsidus. Ning sellega võitleme me kogukonnana rahumeelselt, järgides eeskujulikke meetodeid.

Selle tõttu et meil on riigikogus paar tola, peaksin ma tegema aktsiooni ja nad lahkuma sundima? Naiivne oleks mõelda, et Marta peaks nüüd saba jalgevahel oma leivast loobuma, pea padja alla peitma ja end haletsema. Tunded ei ole faktid! Minu üle võib nalja visata!