Dagmar Lamp: seksida peakski olema tore. Kui sul pole, siis... (6)

Seksida peakski olema tore. Seda siis, kui teed seda lihtsalt ajaveetmiseks või partneriga läheduse suurendamiseks, stressimaandamiseks või sellepärast, et tuli tuju. Ja seksida peaks olema tore ka siis, kui teed seda soo jätkamise eesmärgil – lihtsamalt öeldes, sihid beebit. Paraku oleme me aga kasvanud ühiskonnas, mis taunib igasugust seksuaalsust ning alles viimastel aasta(kümne)tel on selles osas kümned inimesed teinud tublit tööd, et murda stigmat, mille andis meile kaasa nii ajalooline patriarhaat kui ka nõukogude aeg – et keha on midagi häbenemisväärset ja sama on kehalised vajadused. Sellest, et naise seksuaalsus on alati olnud saatanast, pole täna aega rääkida, kuigi kõik need asjad on omavahel tihedalt läbi põimunud.

Mis juhtus aga inimestega, kes elasid ühiskonnas, kus nad pidi end ja enda tõelisi soove alla suruma? Neist kasvasid õnnetud ja kibestunud inimesed, kes ehk ei oska ise seda nähagi. Alati on ju kannatatud! Elu peabki olema karm võitlus! Need olid inimesed, kes peksid vitsa ja rihmaga oma lapsi, kes jäid õnnetutesse abieludesse ja kes läbi selle andsid edasi oma lastele sõnumi, et õnnelik olemine ei saagi olla siht. Nende lapsed kasvasid üles oskamata armastada, kuna nad polnud ise kunagi armastust tundnud. Tunti ikka ainult vitsa või paremal juhul kuuldi mokaotsast soosivat mühatust, kui viieline hinneteleht koju toodi.

Lõpuks ometi oleme jõudnud progressiga sinna, kus aina rohkem spetsialiste ja muidu tublisid inimesi on aru saanud, et õnneliku ja tasakaalus ühiskonnas toimimiseks on kõige parem see, kui indiviid on õnnelik. Ainult õnnelikku ja täisväärtuslikku elu elavad inimesed suudavad taasluua väärtust, suudavad panustada ühiskonda ja suudavad teha maailma paremaks. Õnneliku ja täisväärtusliku elu juurde kuulub ka «tore» ja rahuldust pakkuv suguelu.

Klein heidab oma kolumnis ette ka seda, et noored hakkavad seksima sõprade mõjul (!?) ja võrdleb seda suitsetamise ja joomisega, mis samuti ju mingil eluetapil tore tunduvat. Järgmises lõigus astub Klein sujuvalt juba ohvrisüüdistamise teed, spekuleerides, et ju ahistavate treenerite ohvriks sattunud noored oleksid sellest pääsenud, kui poleks noores eas sõprade mõjul maitsnud ka vägijooki. Ja sealt edasi küsib juba retoorilise küsimuse stiilis kes maksab memme vaeva: «Vahel piisab ühest sõprade jõulisel veenmisel kogetud «proovimisest», et teada saada, et sulle see ei sobi. Aga kes vastutab psühholoogilise paine eest, mis sellest tulenenud ebameeldivast kogemusest/mälestusest või (häbi)tundest, et sind on ära kasutatud, terve edasise elu saadab?»

See lause ise on päris paljuütlev ja püüame seda kogemust kiirelt, detaile muidugi teadmata, lahata. Ma kirjutasin hiljuti oma esimesest seksuaalkogemusest ja see polnud ka midagi erilist. See ei jäänud mind eriliselt vaevama, aga olgu – muidugi oleks võinud kõik palju paremini kujuneda ning kindlasti mängis siin rolli ka teismelisena tunnetatav surve kiirelt suureks kasvada. Kuid – esimene seksuaalkogemus on harva midagi meeliülendavat. See on sageli higine, ärev, veider ja kummaline. Muide, jah, seda ka hilisemas eas, kui «seks juba selge», aga partner uus. Mari, see on normaalne. Selleks, et nii ei juhtuks, tuleb oma partneriga rääkida, võtta asja rahulikult, liikuda omas rütmis ja õppida teineteist tundma. Ja kui su partner pole sellega nõus, siis ei ole ta õige partner. Selleks aga, et teismeline üldse julgeks öelda ei, kui tunneb ebamugavust, peab olema seesama teismeline kasvanud üles seksuaalpositiivses keskkonnas, kus kehast rääkimine pole olnud tabu ja kus talle on varakult õpetatud piiride seadmist ja ka seda, et tema keha on ainult tema oma. Lühidalt: et kasvaks noored, kes ei lubaks juhtuda traumeerivatel kogemustel, peavad nad elama kodus, kus «seks on tore».

Kui esimene sugueluelamus valmistas pettumuse – mida on juhtunud paljudega – siis võibki sellest kujuneda välja patoloogia, mis paneb kõike kirgilist põlgama. Oma hingehaavadega aga tuleks tegeleda igal juhul, seda ju teemegi ühiskonnas, mis ei lase end primitiivsetest tungidest tõugata! Sest kui üldse midagi on primitiivne, siis on seda katkised inimesed, kes mõtlematult oma haavade ja vigastuste najal tegutsevad, lõhkudes ennast ja endid ümbritsevaid inimesi.

Aga kui seks ikkagi meeldima ei hakka, siis ka see on okei. Päriselt, see on täiesti okei ja kui me elame ühiskonnas, kus igasugune seksuaalsus on okei, siis võidavad sellest ka need inimesed, kes praegu tunnevad end «liberaalsemaks muutunud maailmas» survestatuna. Vaadake, seksuaalsus on skaala. Ja sellel skaalal on ruumi ka aseksuaalsusele. On väike, kuid märkimisväärne hulk inimesi, kes ei tunne teiste inimeste vastu seksuaalset tõmmet või tunnevad seda vaid teatud tingimustel. Loe näiteks siit juurde.

Selles osas olen ma Mari Kleiniga nõus, et seksuaalpositiivses ajakirjanduses on aseksuaalidest kirjutamine tõepoolest varju jäänud ja neist tulekski rohkem rääkida. Sest eluterve seksuaalsus on ilus igas oma varjundis ja me peaksime kõik seda hindama ja ülistama, mitte maha tegema. Tahaks ju, et meie lapsed kasvavad maailmas, kus nende seksuaalkogemused juhtuvad mitte välise surve, vaid iseenda otsuse tõttu; ja et need kogemused oleksid ilusad, mitte lõhkuvad, ega looks sellist vastumeelsust, mis isegi varases keskeas hinge mürgitavad ja maailma kipras kulmu alt vaatama panevad.