Psühholoogid püüavad selgitada: miks ikkagi nii paljud inimesed õnnetutesse suhetesse jäävad?

Põhjuseid on selleks palju, kuid Georgia Gwinnetti ülikooli psühholoogiaprofessor, dr David Ludden tõdeb, et psühholoogidel on senini raske mõista, miks mõned õnnetud paarid suhte lõpetavad, teised aga otsustavad edasi õnnetud olla.

«Suheteteadust juhib teooria nimega vastastikune sõltuvus, mille töötasid välja psühholoogid Harold Kelley ja John Tibaout rohkem kui pool sajandit tagasi,» kirjutab Ludden Psychology Todays. Selle teooria järgi hindab kumbki partner oma rahulolu suhtega, hinnates kulusid ja tulusid. «Nii kaua, kuniks tajutavad kasud kaaluvad üle tajutavad kulud, ollakse suhtega rahul.»

Näiteks võib partner nõuda su aega ja raha, kuid samas anda tagasi, rahuldades su vajadusi. Või siis annab su partner vähe, aga ka nõuab vähe. Vastastikuse sõltuvuse teooria kohaselt oled sa mõlemas suhtes võrdselt õnnelik. «Vaid siis, kui tajutavad kahjud hakkavad ületama tajutavaid kasusid, muutub su suhtumine suhtesse hapumaks,» selgitab Ludden.

Ludden aga rõhutab ka, et me peame meeles pidama: suhted pole nulliringid. «Kui mul on ainult õunad, ja sul on ainult apelsinid, siis üks minu õun on sinu silmis palju väärtuslikum kui minu silmis – ja vastupidi apelsinidega,» toob Ludden näite. «Samal viisil: me anname partneritele, mida nad vajavad ja vastutasuks rahuldab ta meie vajadusi. Kui me peame neid läbirääkimisi hästi, siis peaksime me mõlemad tundma, et oleme rohkem vastu saanud kui andnud.»

Nii viibki vastastikuse sõltuvuse teooria pühendumiseni ja rahuloluni suhtega. Täpsemalt tunnevad mõlemad partnerid rahulolu, sest:

• Nad on juba suhtesse investeerinud, tundes, et abielul on väärtus.
• Nad ei näe alternatiive, mis oleks antud suhtest paremad.
• Nad on hetkel suhtega rahul.

Ludden aga märgib ka, et tänapäeva uurijad on aina rohkem hakanud mõistma, millist rolli mängivad siin isiklikud standardid. Näiteks lääne ühiskonnas tahame me, et meie partnerid oleksid ka meie hingesugulased, kes on väga meie vajadustele häälestunud. «Me tahame, et meie partner oleks meie armuke ja parim sõber. Teistes kultuurides, kus abielusid korraldavad vanemad, võibki abielu olla majanduslik liit, kus seda südameasjana ei vaadata.»

Miks jäädakse düsfunktsionaalsetesse suhetesse?

«Paaridel, kes jäävad düsfunktsionaalsetesse suhetesse, võivadki olla standardid väga madalal,» märgib Ludden, tuues näiteks, et kasvades üles perekonnas, kus vägivald ja hüljatus oli normiks, ei osatagi muud oodata. Kannatades madala enesehinnangu all, võibki inimene uskuda, et partneri halb kohtlemine on välja teenitud.

Samas on ka suhteid, kus paarid on väga õnnetud ja pole rahul, ometi lahku ei lähe – ja seda on kehtiva vastastikuse sõltuvuse teoorias väga raske selgitada. Psühholoog Levi Baker on oma kolleegidega aga püüdnud sellele valgust heita. Nad märgivad, et ka parimad suhted elavad üle mõõnaperioode – karjäärimuudatus, pereliikmete haigus, lapse saamine võib olla stressoriks, mis rahulolu suhtega märkimisväärselt vähendab. Ometi suhtesse jäädakse, olles otsustanud torm üle elada.

«Nende uurijate kohaselt ei sõltu pühendumine praegusest rahulolust, nagu eeldaks vastastikuse sõltuvuse teooria,» seletab Ludden. «See sõltub hoopis rahulolust, mida eeldatakse tuntavat tulevikus. Teiste sõnadega: jäädakse suhtesse, sest arvatakse, et kvaliteet hiljem paraneb.»

Selle vaate järgi ei näita suhtega rahulolu pühendumist, vaid hoopis näitab, kus on need probleemid, millega peaks tegelema. Mida rahulolematum sa oled, seda rohkem peaksid suhtega töötama – mitte sellest lahkuma.

Nii viitab Bakeri ja tema kolleegide uurimistöö järgmistele trendidele:

• Inimesed lahkuvad õnnetust suhtest, kui a) nad arvavad, et suhe ei parane ja b) kui nad arvavad, et leiavad parema alternatiivi. («Ta ei muutu kunagi ja pealegi on kalu meres palju.»)
• Inimesed jäävad õnnetusse suhtesse, kui a) nad eeldavad, et suhe paraneb või b) nad ei usu, et leiaksid parema alternatiivi. («Me oleksime nii õnnelikud, kui ta vaid enam ei jooks; ja pealegi, kes minusugust tahab.»)

Siin tasub märkida ka, et mängus on terve rida sotsiomajanduslikke faktoreid. Mõne inimese jaoks on abielupõrgu ikkagi parem alternatiiv kui elada üksinda. Ka laste kasvatamine majanduslikus mõttes võib olla mõttekam partneriga. Rolli mängivad ka usulised uskumised jms. Nii püütaksegi võtta halvast situatsioonist parim, abielult suurt õnne ootamata.