Marina Lohk: rõõmsad tipsutajad

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Aivo Kallas

Öeldakse, et enamasti juuakse rõõmust, mitte kurbusest. Kurbusest joovad ju need, kes teevad seda üksi, kes on päris augus, depressioonis, kel on seljataga mõni eriti traumeeriv elusündmus...

Need, kes joovad sõpradega, pidudel, klubis – need on ju ometi rõõmsad tipsutajad. Kuid kas ikka on? Ehk põgenevad nemadki iseenda ja oma murede eest, kandes rõõmsameelsuse maski, mille kibemagus naeratus venib seda laiemaks, mida rohkem on manustatud vägijooki?

Kuid kes võiks arvata, et mõnel kenal, noorel endaga hästi hakkamasaaval naisterahval võiks olla probleem? Et tema parim sõber ja lohutaja võiks olla ei keegi muu kui Härra Alkohol?

Sest Härra Alkohol on see, kes kuulab alati ära. Valatuna kenasse klaasi, käitub ta kahtlemata kui tõeline härrasmees. Teeb tuju heaks, ei vaidle vastu, muudab maailma palju paremaks paigaks ja toob ellu senisest rohkem värve. Ta maitseb kuratlikult hästi, laseb liblikad lendu ning paneb tundma, et stress lahkub kehast ja asemele voogab soe mõnulaine. Elu on ilus ja elamist väärt, tundub Härra Alkoholi lonkshaaval manustades.

Kurvemaks muutub lugu aga siis, kui klaasist saab pudel ja korrast nädalas kaks või kolm. Härra Vastupandamatu sunnib endasse ülepeakaela armuma ja põgusast tutvusest saab märkamatult kõikehaarav sõltuvus. Eemalolek on vastikult valus ja iga taaskohtumine ületamatult joovastav, ent tõele näkku vaadata oleks liiga karm.

Joodik. See lihtne sõna ütleb meile nii palju. Kuid ühiskonna silmis algab probleem alles sealtmaalt, kus inimene ei saa enam hakkama. Töö, peresuhete, iseendaga. Kaob ära, satub tsüklisse, muutub ebaadekvaatseks. Kuni kõik on pealtnäha veel kontrolli all, on tegemist pelgalt rõõmsa tipsutajaga.

Just rõõmus tipsutaja on see, kellest on saanud norm. Põlu alla ei satu mitte see, kes joob, vaid see, kes ei joo. Ning kahjuks kehtib see üha enam ka naiste kohta.

«Miks? Miks? Miks?» ei jäeta napsust keeldujat rahule enne, kui ta mõjuva põhjuse letti laob või siis võitlemast loobub ning võtab küsija rahustuseks lonksukese, poetades ülejäänu kellegi teise klaasi või näiteks lillepotti.

Kuid mis saab rõõmsast tipsutajast viie, kümne, kahekümne aasta pärast? Kui kena, rõõmus ja terve on ta siis? Kas tal on perekond, on ta lapsed terved?

Neis küsimustes peituvat ohtu kinnitab hästi Tervise Arengu Instituudi kahe aasta tagune uuring, mille põhjal on vähemalt mõne korra nädalas alkoholi tarvitavad naised enamasti kõrgelt haritud, edukad... Ja lasteta.

Me oleme uhked, et naised saavutavad üha enam, et naised on meestega pea kõiges võrdsed, kuid sellel võrdsusel on kahjuks ka oma hind.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles