Maaja Kallast: Eesti naised on julmad

Kallast rääkis, et see, mis on sajandeid kestnud, ei kao mitte kuskile ja kes see seda selgroogu tahab murda, see kukub ainult kõhuli. «Naine on naine juba bioloogiliselt ja mees on mees. Naistel on oma vahendid, et võluda, et olla õrn, et olla emalik, et olla ka karm ja perenaiselik.»

Etiketiõpetaja rääkis, et on alati imetlenud mõisaprouasid, keda meie ajaloos ei ole eriti uuritud. «Ma olen päris palju käinud meie mõisates ja siis ma mõtlesin, et küll pidid nemad ikka haritud olema,» rääkis ta.

«Hommikul tõusid üles, pidid andma teenijaskonnale käsud kätte - mis menüü kokku panna vastavalt sellele, kes külla tuleb või mis õhtu ees ootab; laste kasvatajate järele vaadata; siis tulid õmblejad ja igasugused käsitöölised – neid juhendada. Pärastlõunal, kui tulid külalised, siis istus veel klaveri taha, mängis ja oli võluvalt riides.»

Ta nentis, et see ongi naiselik naine. Kallasti sõnul olid naiselikud ka need naised, kes 19. sajandi viimase veerandi emantsipatsiooni käigus läksid kõrgkoolidesse ja õppisid ameteid.

«Tänapäeva naine on minu jaoks muutunud julmaks,» ütles ta. «Just viimasel ajal. Ta ei tea enam õieti ise ka, mida ta tahab.»

Kallast selgitas naiste praegust olukorda sellega, et hüpe sovjetlikust keskkonnast varakapitalismi oli liiga ränk ja inimestel puudus selleks ettevalmistus. «Kui meie inimesed käivad Euroopas ringi, võiksid nad käia rohkem lahtiste silmadega ringi ja vaadata, mida naised teevad ja millised on nende põhimõtted,» tõi ta näiteks.

Nimelt on Kallasti hinnangul Eesti naistel liiga palju asju. «See asjade maailm Eestis on muutunud juba natuke farsiks,» nentis ta. «Sellepärast need perekonnaelud on nagu nad on, nõudmised on suuremad, kui neid täita jõutakse, ja sealt ka on see õnnetus. Parim kaitse on rünnak.»

Ta tõi näiteks praeguse õpetajate streigi. «Ma olen eluaeg õpetaja olnud, eluaeg väikest palka saanud. No kellele sa kaebad, mitte kellelegi! See on lihtsalt tõde, mida on ikka valus kuulata, aga üks tõeline õpetaja saab olla ainult jõuka mehe naine,» nentis Maaja Kallast.

Etiketiõpetaja selgitusel ei saa inimesed üldse aru, et ka naisõpetajad peavad hommikul kooli minema väga kena välimusega, sest õpilased ei salli kaltsakaid. Veel tõi ta välja, et õpilane ei salli õpetajat, kel pole teadmisi, aga selleks peab olema võimalus koju osta entsüklopeediaid ja kirjandust, sest õpetajal peab kodus olema korralik raamatukogu. «Ja kui inimesel on korralik toit ja ei ole muresid, kuidas maksta enda kommunaalmakse, siis on ta heas tujus ja läheb rõõmsalt õpilaste ette,» lisas ta.

Kallas selgitas, et naiselikkus ei väljendu ainult välimuses, vaid ka armastuses kõige elava vastu, mis liigub. «Minge Dresdeni galeriisse Saksamaal ja vaadake Sixtuse Madonnat, mis nägu tema on,» soovitas ta. «Ühe käega hoiab tema seda last oma rinna vastu ja teisega ulatab selle inimestele. Ma olen seal kümneid kordi olnud ja see liigutab mind. See on naiselikkus - osata hoida ja osata anda.»

Ta soovis, et inimesed unustaksid tigeduse ja hoolimatuse ning nentis, et armastus on muutuv. «Armastus muutub hoolivuseks ja mureks teise pärast. Tahad näha, kuidas tal läheb, hakkad muretsema, kui ta jääb hiljaks. See on kõik armastus.»

Kallast rääkis, et inimesed ei tea, mida armastus tegelikult tähendab. Ta selgitas, et armastus muutub iga päevaga nii abikaasa kui laste vastu. «Kui laps saab karistada, ega see ei ole seepärast, et naine on kuri. Ta armastab oma last ja tahab temast kasvatada korraliku inimese. Milline südametunnistuse piin, kui sa oled üles kasvatanud päti ja kaabaka!»

Mis lõhub väärika naise kuvandi?

Maaja Kallast nentis, et väärika naise kuvandi lõhub liigne enesekindlus, kuid ka liiga madal enesehinnang ei ole hea, sest tekitab alaväärsuskompleksi. «Kui ma vaatan Eesti seltskonnainimesi, siis tahaks neile kohe öelda, et kuulge, noored inimesed, võtke aega maha, ärge hinnake ennast nii kõrgelt, las teised hindavad enam.»

Kallast tõi välja, et tema meelest on Eesti mees pildilt kadunud ja esile tulevad ainult naised. «Kus me mehed on?» küsis ta.

Ta tõdes, et üldine kasvatuse puudus on hirmus. «No vaadake kas või, kuidas inimesed üksteisega kõnelevad ja pöörduvad, kuidas lauakombed on alla käinud. Tarvitseb ainult vaadata saadet «Õhtusöök viiele». Ja kuidas suppi süüakse ja leiba ei murta,» tõi ta näiteks. «Talupojakultuuris olid need kõik olemas, aga kõik on unustatud ja midagi pole teha.»

Etiketiõpetaja selgitas, et ta mitte ei õienda, vaid ütleb, kuidas asjad on. «On kõrgkultuur ja on pööblikultuur. Kõrgkultuur on see, kui on kasvatus ja haridus ning osatakse sellest osa võtta. Kui oled õppinud kas või teist inimest ära kuulama ja mees tõuseb püsi, kui vanema naisega räägib. Näiteid on sadu,» tõi ta välja.

Ta rääkis, et vaatas huviga selle aasta «Eesti laulu» ülekannet ja ootas, et näeb lipse ja valgeid särke, nagu peab. «Pooled olid nagu kaltsakad! Vat see on pööblikultuur. Pööbel ei oska hinnata olukorra pidulikkust ega väärikust. See on kasvatamatus,» tõdes ta.

Kallast tundis kaasa kooliõpetajatele, kes peavad tegelema nende jõmpsikatega, keda kodus ei ole kasvatatud, sest kõik aetakse õpetaja süüks. «Aga laps on ju kodu nägu,» ütles ta. Ta selgitas, et last ei pea peksma, sest karistamiseks on palju muid vahendeid. «Karistamatuse tunne on kõige hullem tunne.»

Naine avaldas arvamust, et kogu ühiskond peab sellega võitlema hakkama, sest muidu me olemegi siin varsti ainult puhas pööbel.