E, 26.10.2020

Miks vaktsineeritakse vastsündinut B-hepatiidi vastu?

Vastsündinu.

FOTO: SCANPIX

Väikelaste vaktsineerimisest rääkides tekib sageli küsimus, miks ometi on vaja vastsündinut vaktsineerida B-hepatiidi vastu. Kui lastehaiguste puhul tundub kõik loogiline, siis B-hepatiidi puhul arvatakse sageli ekslikult, et see levib peamiselt sugulisel teel. 
 

Eestis kehtiva vaktsineerimiskalendri järgi toimub immuniseerimine B-hepatiidi vastu 0., 1. ja 6. elukuul , mis tagab optimaalse kaitse alates 7. vaktsineerimiskuust ja kindlustab kõrge antikehade tiitri. 

Merekivi perearstikeskuse perearst Iris Koort selgitas, et peamine põhjus, miks seda nii varakult hakatakse tegema, ongi see, et selles vanuses immuniseerides kujuneb kõige püsivam immuunsus. Ehk siis teoreetiliselt võiks vaktsineerida ka teismeeas, mil nakatumisrisk on suurem, kuid uuringutega on tõestatud, et just vastsüdninut vaktsineerides kujuneb tal terveks eluks kõige püsivam immuunsus B-hepatiidi vastu.

Arst rahustas, et süstekoha valu ja punetust ning palavikku võib esineda 10 protsendil vaktsineeritutest, kuid tõsiste kõrvaltoimete esinemissagedus on umbes üks 500 000 kohta.

B-hepatiidi vastu vaktsineeritakse plaaniliselt ja tasuta kõiki Eesti lapsi. «Kindlasti on soovitav vaktsineerida meditsiiniüliõpilasi, samuti tööalaselt vere ja B-hepatiidi haigetega kokku puutuvad tervishoiutöötajaid, päästeteenistuse töötajaid, politseinikke (vaktsineerimist korraldavad vastavad institutsioonid).»

Kuid kuidas B-hepatiit levib? Koorti sõnul on tegemist viirusliku maksahaigusega, mis levib vere ja kehasekreetide kaudu.

Täpsemalt tähendab see, et B-hepatiidi võib saada näiteks tätoveeringu tegemise või igasuguste kosmeetiliste protseduuride kaudu - näiteks salongist, kus ei desinfitseerita pediküüririistu. Piisab vaid juhuslikust nahavigastusest või nõelatorkest, et viirus ühelt kliendilt teisele leviks.

«Nakatumisvõimalus viirusega saastunud süstla kaudu on sada korda suurem kui HIV-viiruse puhul,» märkis arst. 

Viiruse levik higi või suudluse kaudu ei ole Koorti sõnul reaalne, küll aga on viirus nakkav sugulisel teel.  

Samuti levib B-hepatiit sünnituskäigus emalt lapsele, mõnikord toimub see juba raseduse ajal. Haiguse peiteperiood võib ulatuda kuni poole aastani. 

Umbes pooltel juhtudel ei esine B-hepatiiti nakatunud inimesel üldse haigusnähtusid ning seetõttu saavad inimesed oma haigusest sageli teada juhuslikult - näiteks võib anda positiivse vastuse veredoonori rutiinne vereanalüüs.

«B-hepatiidi puhul võivad esineda gripitaolised nähud, nagu palavik, väsimus, lihas- või liigesvalu, isutus, kaalulangus, nahasügelus, tume uriin, iiveldus ja oksendamine. Mõnel juhul võib järgneda naha ja silmavalgete kollasuse teke,» selgitas Koort.

Haigusnähud võivad püsida kuni kaheksa nädalat, kuni organism toodab vajalikke antikehi infektsiooni vastu võitlemiseks. Samas võib enesetunde paranemine võtta aega mitu kuud kuni aasta.

5-10 protsenti nakatunutest jäävad kroonilisteks B-hepatiidi kandjateks, sageli seda ise teadmata. «Kroonilistel viirusekandjatel on suurem oht raske maksahaiguse - maksatsirroosi või -vähi - tekkeks ja nad on nakkusohtlikud teistele.»