Seltskonnas, kus arvuliselt rohkem mehi, ei julge naised oma mõtteid vabalt väljendada. Nimelt näitas värske uuring, et naised räägivad siis 75 protsenti vähem kui mehed samas olukorras.
Miks ei taha naised oma arvamust välja öelda?
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
21. september 2012, 14:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle tõestamiseks jälgisid uuringu autor Chris Karpowitz Brigham Youngi ülikoolist ning uuringu kaasautor Tali Mendelberg Princetoni ülikoolist, kuidas arutasid grupid hüpoteetilise ülesande eest tasuks saadud raha jaotamist, vahendab Huff Post. Uurijad palusid katsealustel anda oma vastus salajase hääletuse läbi. Osalejatele tehti salajane küsitlus, millest pool gruppidest lähtus häälteenamusest ning teine pool seevastu ühehäälsest otsusest.
«Naiste panus gruppi on unikaalne ja oluline, kuid see läheb teatud oludes kaotsi,» ütles Karpowitz. «Kui naised võtsid rohkem osa, siis tõid nad aruteldava probleemi lahendamiseks ainulaadse ja kasuliku perspektiivi. Me ei kaota vaid selle inimese arusaama, mis ühtib kõigi teiste vestluses olijatega.»
Häälteenamuse puhul otsustades hoidusid naised oma arvamust välja ütlemast, kui neid oli grupis meestest vähem. Ühehäälse otsuse puhul olid aga naised palju häälekamad, mis võib viidata sellele, et konsensuse saavutamine andis naistele julgust juurde.
Uurijad leidsid ka, et kui naised olid kambas, siis tegid grupid teisi otsuseid. Need leiud ei kehti aga vaid tööelu puhul.
«Naised on tihti vähemuses nii koolinõukogudes, organisatsioonide ja ettevõtete juhatustes kui seadusandlikes komisjonides,» ütles Mendelberg. «Sellised olukorrad põhjustavad järsku ebavõrdsust siis, kui on naiste kord oma arvamust avaldada, kuid ka mitmetel teistel juhtudel. Naisi ei nähta suurema tõenäosusega, ja nad ka ise ei näe end, grupis mõjuvana ning nad ei tunne, et nende häälel oleks jõudu.»
Uuring avaldati akadeemilises ajakirjas American Political Science Review. Uurijad jälgisid 94 gruppi, milles oli igaühes vähemalt viis liiget.