P, 20.09.2020

Et koolirõõm ei kaoks: lapse edukus ja tujukus kujunevad läbi kindlate käitumismustrite

Koolitaja ja pereema Laire Piik.

FOTO: Liis Treimann

Minu seitsmeaastane on nüüd siis neljandat nädalat koolis ja terve suve  kooliminekuõhinas olnud laps ei saa kuidagi enam hommikuti üles, pärast kooli pauguvad vahel uksed, lemmikmängud ei paelu, pisarad tulevad kergelt tühiste asjade pärast ning muidu teleri suhtes ükskõikne laps veedaks meelsasti tunde diivanil pikutades ja kalapilgul ekraani vahtides.

Sellist olukorda on kirjeldanud nii mõnigi teine tuttav ema, kelle laps kooliteed alustas. Tüüpilised hirmud lapsevanema peas: äkki keegi kiusab minu last koolis, õpetajad on ehk ranged ja ei mõista väikese inimese hinge, laps surutakse raamidesse ja sunnitakse liiga kiiresti kohanema, kindlasti on keegi süüdi, et mu laps ennast halvasti tunneb.

Peatage see paranoiline mõtete virvarr, see ei tee kellelegi head! Suhelge lapsega ja muidugi uurige järele, kas ehk midagi konkreetset on tema maailma raputanud. Enamasti pole.

Kõik muutused elus tekitavad meis emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid. Soovime ja eeldame positiivseid emotsioone ning loodame, et negatiivseid suudame vältida.

Võime neid teadlikult alla suruda ja eitada, kuid nad on olemas. Väikesel inimesel samamoodi kui suurel.

Olles silmitsi muutustega elus, läbime järgnevaid faase:

1. Informeerimata optimism.

2. Informeeritud pessimism.

3. Lootusrikas reaalsus.

4. Informeeritud optimism.

5. Edukas elluviimine.

Iga laps, kes on alustanud kooliteed, läbib kõik need viis faasi.

Informeerimata optimism

Kooliminek on väikese inimese jaoks suur muutus. Ta ootab seda põnevusega ja esimestel nädalatel see ongi põnev. Pärast pikka suve on tore kohtuda vanade sõpradega ja leida uusi, aabitsa kättesaamine teeb nii uhkeks.

Informeeritud pessimism

Esimene põnevus kaob, sõbrad on (taas)leitud, aabits on tore raamat, aga seda peab lugema iga päev, suvel sai hommikuti kauem magada, nüüd peab vara ärkama, lapsi on pidevalt nii palju ümber ja kogu aeg peab reegleid järgima.

See on väga oluline faas – lapsevanem saab oma suhtumisega mõjutada lapse edasist käekäiku ja toimetulekut. Negatiivsed emotsioonid selles faasis on aga täiesti normaalsed ja isegi vajalikud selleks, et muutus saaks edukalt ellu viidud.

Kindlasti pole vaja sel ajal last hurjutada või tema negatiivseid emotsioone ignoreerida. Hea oleks temaga rääkida ja uuest elukorraldusest vestelda, kinnitada, et väsinud olemine on okei, et see ongi suur muutus ja et kõik väsivad. Juhendada teda, kuidas vahetunnis leida hetk omaette olemiseks ja puhkamiseks, kuidas kindlal kellaajal kooliasjadega tegelemine aitab hästi välja puhata.

Leia aega koos lapsega teha midagi rahustavat ja rahulikku, kooliga mitteseotut. Tunnusta teda, kui ta on oma asjad korralikult ära pannud, kui ta on hommikul õigel ajal üles saanud ning jaga tunnustust ka väikeste, kuid rutiini väljakujunemiseks oluliste asjade eest.

Vältida närvilisust ja negatiivsust, sest kui selles faasis saavad negatiivsed emotsioonid võitu, võib lapses tekkida tõsine trots kooliskäimise vastu ja ta ei suudagi kohaneda.

Lootusrikas reaalsus

Laps teab nüüd, mida kooliskäimine tähendab ja mida tundides tehakse, ta on kohanenud oma päevakavaga ja mõistab, et edaspidi just nii asjad käivadki. On tekkinud ilmselt ka huvitegevuse kindlam rütm ja ühiste huvidega koolisõbrad. Laps tunneb, et ta saab hakkama ja et tema enda tegemistest sõltuvad tema saavutused.

Informeeritud optimism

Hakkama saamise tunne süveneb ja laps teadvustab üha enam, mida ta ise saab teha, et paremini koolirutiiniga toime tulla. Ta muutub enesekindlamaks ja tema tulemused innustavad edasi toimetama.

Enesekindlus ja teadmine «ma oskan seda» võib viia pealiskaudse suhtumiseni. Tuleks lapsele sisendada, et isegi kui oskad, on võimalik teha asju paremini.

Edukas elluviimine

Laps on koolieluga täielikult kohanenud. Kui ei ole väliseid asjaolusid, mis tema enesekindlust kõigutavad, peaks kooliskäimine pakkuma rõõmu ja rahulolu.

Kuna õppimine on siiski jätkuv protsess ega saa kunagi päriselt valmis, tuleb oma lapse jaoks ikka olemas olla, teda toetada ja tunnustada ning pakkuda kindlustunnet koduse soojuse ja armastusega.

Märgake ja toetage last ning pidage meeles: teie suhtumine kujundab ka lapse suhtumise.